20 aastat tagasi – algas Eesti Telekomi aktsiate avalik müük (3)
27. jaanuar 2019, 19:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/25/11741548t1hf666.jpg)
1999. aasta 25. jaanuaril pani riik müüki 36,015 miljonit Eesti Telekomi aktsiat, mis moodustas 49 protsenti ettevõttest aktsiatest. Aktsiate märkimisvahemik oli 67 kuni 85 krooni (4,28 kuni 5,43 eurot) väärtpaber. Prospekti kohaselt oli Eesti elanikele garanteeritud aktsiate jaotus 50 protsendi ulatusest pakkumise mahust, aga mitte rohkem kui 7500 krooni (479 euro) ulatuses. Telekomikontserni enda töötajatele garanteeriti aktsiate jaotus 20 000 krooni (1278 euro) ulatuses. Keskmine palk siis umbes 250 eurot kuus.
Pärast aktsiate avalikku müüki vahetavad Soome Sonera ja Rootsi Telia osalused Eesti Telefonis ja Eesti Mobiiltelefonis osaluste vastu Eesti Telekomis, saades kokku 46,5 protsenti restruktureeritud firmast.
IPO käigus said Sonera ja Telia suurendada oma osalust Telekomis 49 protsendini.
Hiljem selgus, et riik oli Eesti väikeinvestorite suhtes palju heldem, aga sellest veidi allpool.
Eesti Telekom tekkis pärast Eesti taasiseseisvumist ja sideministeeriumi kaotamist 1991. aastal, mil Eesti sidesüsteemi operaatoriks sai riigiettevõte Eesti Telekom, mille alla kuuluvate operaatorfirmade Eesti Telefon ja Eesti Mobiiltelefon aktsiaid müüdi kohe ka Soome Sonerale ja Rootsi Teliale. Kaks aastat hiljem andis riik Eesti Telefonile kaheksaks aastaks ainuõiguse pakkuda fikseeritud sideteenust.
Eesti Telekomist sai üks suuremaid ja raskemini, aga nagu hiljem selgus, tänaseni edukaim erastamisprotseduur, mille Eesti ellu viis. 1997. aastal sai riigiettevõttest aktsiaselts Eesti Telekom ning 1998. aasta lõpus võttis valitsus võttis vastu otsuse müüa kuni 49 protsenti aktsiatest enampakkumise teel.
Nagu tol ajal kombeks, ei saanud ka Eesti Telekomi IPO läbi ilma skandaalide ja intsidentideta. Järgmisel päeval pärast IPO väljakuulutamist kirjutasid ajakirjandusväljaanded, et riigikogu sõltumatu saadik Endel Lippmaa alustas riigikogu liikmetelt allkirjade kogumist eelnõu algatamiseks, mille kohaselt jääks riigile vähemalt 51 protsenti Eesti telekomi aktsiatest.
«Eile alanud Telekomi aktsiate avalik emissioon jätkub, kuid ülejäänud Telekomi erastamine kavandatud kujul on Eesti riigile äärmiselt kahjulik ja tuleb peatada,» ütles üks eelnõu toetaja, Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Ignar Fjuk Eesti Päevalehele. Allkirja andis 23 rahvasaadikut, teiste hulgas toonase Maarahva Erakonna esimees Arnold Rüütel.
Eelnõu Riigikokku viinud Reformierakonna fraktsiooni esimehe Ignar Fjuki sõnul oli aktsiate emissiooni hind liiga odav.
Telekoni börsileviimisest loodeti ka, et see aitab kohaliku aktsiaturul taas tõusta. Oli ju börsiindeks Talse (nüüd OMXT) maandunud vähem kui kuu aega varem esimese börsikrahhi aja madalaiamale tasemele (võrreldes buumiaja tipuga oli indeks kukkunud 1998. aasta 28. detsembriks 82 protsenti 90,07 punktini).
Isegi majandusleht The Wall Street Journal kirjutas, et Eesti Telekomi IPO toob Balti riikide kokkukuivanud väärtpaberiturud taas välismaiste investeerimisfondide valitsemisvälja.
«Investorite tähelepanu on nii Eestile, Lätile kui Leedule praegu vägagi teretulnud. On ju sealsed aktsiaturud olnud pärast Venemaa augustikuist devalvatsiooni pidevas mõõnas, samas kui Poola ja Ungari turud on suutnud toibuda,» kirjutas maailma üks mõjukamaid majanduslehti, ilma milleta ei saa näiteks legendaarne investor Warren Buffett elada mitte ühtegi päeva.
Kõigele vaatamata sai Telekomi IPOst rahvalik sündmus ja emissioon märgiti 15-kordselt üle. Kokku märkis Telekomi aktsiaid üle 8000 inimese.
Ilmselt oli IPO aktiivse osalemise põhjuseks ettevõtte monopoolne seisund fiks-side turul ja mis veel olulisem, ülemaailmne telekomibuum oli just jõudmas tippu, mistõttu olid tulevikuootused väga suured.
Eestlased tegid pakkumisi 860 miljoni krooni (55 miljoni euro väärtuses), aga said aktsiaid 430 miljoni krooni (27 miljoni euro) eest.
Eesti Telekomi IPOst sai riigi tõeline kingitus väikeinvestoritele, sest märkimistulemustel eelistati Eesti investoreid, sest neil rahuldati kõik vähem kui miljoni krooni (64 000 euro) suurused pakkumised ning enam kui miljoni krooni suurused pakkumised rahuldati keskmiselt 50 protsendi ulatuses.
Aktsiate jaotus (allokatsioon) oli risti vastupidine 19 aastat hiljem toimunud Tallinna Sadama IPOga, kus osales pea 14 000 investorit, ehk Eesti Telekomi IPOst peaaegu poole rohkem. Tallinna Sadama IPO puhul eelistati selgelt institutsionaalseid investoreid. Sadamaoperaatori aktsiaid märkinud aktsiatest rahuldati täielikult vaid 1000 aktsia märkimised ehk 1700 euro eest (veelkord, Eesti Telekomi aktsiate märkijatest rahuldati täielikult märkimisi 64 000 euro väärtuses ja üle selle summa märkijad said 50 protsenti soovitust) ja pool soovist rahuldati 1000 kuni 3000 aktsia märkijad ehk kuni 3446 euro eest.
Pärast emissiooni jäi riigile 27,3 protsenti, Soome ja Rootsi telekomifirmale Sonerale ja Teliale kummalegi 24,5 protsenti ja vabalt kaubeldavateks 24,5 protsenti Eesti Telekomi aktsiates. Telia ja Sonera ühinesid üheks ettevõtteks 2002. aastal.
Lisaks sai Eesti valitsus sellele eristaatuse andnud kuldaktsia.