Lauri Meidla: ma ei taha finantsvabadust

Lauri Meidla esimene investeering tõi kahjumi Foto: Anton Novoderezhkin/TASS/Scanpix

Finantsvabadusega seoses tuleb mul hetkel pähe ainult üks inimene, kes nii öelda on finantsvaba ja muud väga ei tee, ütles investor Lauri Meidla.

«Tuttavad, kelle rikkus on miljonites ja või kümnetes miljonites, tuuseldavad ringi ja ehitavad või arendavad edasi. Töö on nagu elustiil ja adrenaliin. Keegi neist ei küsi endalt kas on finantsvaba, pigem on nii reede õhtul kui laupäeval vajadusel töölainel,» lausus ta. «Juhul kui ma likvideeriks kõik positsioonid saaks ka ainult võlakirjadesse investeerimisega elu lõpuni hakkama, kuid milleks? Kõik kolm suuremat minu investeeringut on vähemal või suuremal määral tugeva kasvuperioodi alguses.»

80-90% on investeeritud idufirmadesse või väga kiiresti kasvavatesse firmadesse, rääkis ta. Kolm suurimat positsiooni on Planet42, Hepsor ja Saunum. Planet42 pakub car subscriptionit Lõuna-Aafrikas ja varsti Mehhikos ning on ühtlasi minu suurim investeering. Kui võrrelda Eesti turu mahtudega, siis ainult Swedbank ostab kuus rohkem autosid kui Planet42. Aasta lõpuks on nad ka nendest ees. Hepsor on kiiresti kasvav kinnisvaraarendaja Eestis ja Lätis, lähima 4-5 aasta pipeline on üle 300 miljoni euro ja üle 150,000 ruutmeetri arendatavat pinda. Saunumit paljud juba teavad.

«Ma ise ei osale üheski ettevõttes aktiivses juhtimises. Küll on päevad tihtilugu askeldamist täis. Aitan kaasa uute toodete, finantseerimise või laiema ja suurema maailmapildi loomisega,» rääkis ta. «Mõnes firmas polegi eriti tarvis enam minu abi. Kuidagi on kujunenud nii, et olen aidanud rasketest kohtadest teinekord siin-seal üle saada. See pole ratsionaalne, aga usun, et pikas perspektiivis tasub see rohkem ära kui lühiajaline matemaatika. Börsiettevõttes on väikeinvestoril palju lihtsam olla likviidsuse ja läbipaistvuse mõttes kuigi juba mudeli tõestanud ja käivet kasvatavad idufirmad on ka väga atraktiivsed.»

Maidla esimene investeering ei läinud hästi. Esimese tehingu tegi ta gümnaasiumis ostes umbes 7000 krooni eest Hansapanga aktsiaid. Viimased müüs ta Vene kriisi ajal 3000 krooni eest maha ning ostis 2800 krooni eest tagi ja 200 krooni läks sõpradega pidutsemisele.

«Aastaid hiljem olin jätnud ülikooli pooleli ja olin Viljandis tagasi ning pankrotis - kirjutasin luuletusi ja teooriat. Samal ajal pakkus LHV foorumites toimuv huvi ja uurisin börsi kohta. Siis pakkus mulle vana ülemus tööd. Mõtlesin, et teen paar kuud tööd ja siis on raha luulekogu välja andmiseks olemas. Kuidagi juhtus nii, et jäin USA börsile kümneks aastaks kauplemisse ja luulekogu pole siiani välja andnud,» märkis ta. «Börsil kauplemise ajal mõtlesin pidevalt, et mis siis saab kui see üks kord lõppeb. Hakkasin siia ja tänna investeerima. Paljud asjad läksid vett vedama aga kinnisvaras kuidagi sujus ja panin sinna järjest juurde.»

Ühel hetkel tekkis potentsiaalne over-drive moment, et oodatav tõusupotentsiaal võib olla suurem investeerimises.

«Nüüd pole mingi kuus aastat vist kaubelnud. Olen seda over-drive printsiipi kasutanud edasi investeerimises,» rääkis ta. «Kinnisvara, LHV aktsiad ja sealt omakorda Planet42. Mitte alati, mõnikord lihtsalt hajutamise mõttes ja teinekord mingit uut suurt teemat otsides saab uusi asju asutatud. Kõik ei lähe kohe plaanipäraselt.»