N, 29.09.2022

10 investeerimisviga: FOMO ja teised «sõbrad»

Kaius Kiivramees, LHV
10 investeerimisviga: FOMO ja teised «sõbrad»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hea on teada levinud investeerimisvigasid, ehk õnnestub mõnda vältida
Hea on teada levinud investeerimisvigasid, ehk õnnestub mõnda vältida Foto: imago images / photo2000/SCANPIX

Finantsturgudel investeerimise ebaõnnestumise peamised põhjused peituvad meie enda käitumuslikes mustrites. Aktsiaturud on justkui ainus pood maailmas, kus kauba allahinnates jooksevad kõik müüma ja kui kaup 50 protsenti üles hinnatakse, siis tormavad kõik ostma, kirjutab LHV finantsportaalis LHV portfellihaldur Kaius Kiivramees. 

Toome välja 10 tüüpilisemat käitumisviga, mis investoreid kimbutada võivad.

1. Hirm ilma jääda ehk FOMO (fear-of-missing-out)

Enamasti tõmbavad börsid kõige rohkem investoreid ligi just pärast suuremate liikumiste toimumist. Tihti on see aga hoopis turu lõppfaas. Turgudel kehtib klassikaline nõudluse ja pakkumise mudel. Kui turul on raha palju, siis tulevikutootlused on madalad, ja kui turul on raha vähe, siis on tulevikutootlused kõrged. Sa tahad osta oksjonilt, kus on 100 müüjat ja üks ostja, mitte vastupidi.

2. Kahjum on nii suur, ma ei saa seda müüa. Pean iga hinna eest nulliga välja saama, mina ju ei eksi!

Eri põhjustel ei õnnestu vähemalt kolmandik investeeringutest sellisena, nagu plaanitud. Maailm on pidevas muutuses ja nii ka ettevõtted portfellis. Teoks võivad saada erinevad riskistsenaariumid, mis muudavad ettevõtete väljavaateid, ka jäädavalt. See on loomulik ja seetõttu on negatiivse tootlusega investeeringud portfelli paratamatu osa. Mida aga teha, kui ettevõte muutub portfellis justkui ankruks?

Enamasti investor loodab n-ö nulliga välja saada. Ratsionaalselt vaadates ei ole turul sooja ega külma sellest hinnast, mida investor investeeringusse sisenemisel väärtpaberi eest maksis. Kinnisidee nulliga välja saada on puhas psühholoogiline lõks ego paitamiseks, et vältida enda vigade tunnistamist.

Mõistlik on ebaõnnestunud investeering teadvustada ja panna ajaline piir, näiteks kui investeering ei hakka tööle 2–3 aasta jooksul, siis sellest väljuda. Kui kahjum tundub väga suur, siis võib võtta esimese hooga sisse pool kahjumit ja hiljem teise poole. Väikest kahjumit on lihtsam võtta kui suurt kahjumit.

3. Kahjumis positsioonide suurendamine

Ebaõnnestunud investeeringute puhul keelduvad investorid tihti aktsepteerimast, et võisid eksida. Ego ei luba tunnistada, et tegime vea. Selle kõige halvem väljund on ebaõnnestunud investeeringutesse raha juurde panemine.

Raha ei pea tagasi teenima samade instrumentidega ja samamoodi, nagu see kaotati. Maailm on pidevas muutuses ja seda on ka võimalused turgudel. Langenud hind üksi ei tohiks kunagi olla ühegi investeerimisteesi alus.

4. Kasumlike positsioonide ennatlik müümine

Edukate fondijuhtide portfelle iseloomustab see, et neis on vähemalt üks väga edukas investeering, millel on lastud pika aja jooksul ilma segamata palju tõusta, lubades ajal ja liitintressil oma tööd teha.

Statistiliselt umbes 40–50 protsenti noteeritud ettevõtetest ei teeni investoritele raha või lõpetab pankrotis. Kõigest 6–7 protsenti ettevõtetest toovad suurema osa turu tegelikust tootlusest. Müües need erandlikult head investeeringud ennatlikult, paneb investor end hea pikaajalise tootluse saavutamiseks keerulisse seisu.

5. Liigne optimism ja liigne pessimism

Turud justkui ongi depressiiv-maniakaalsed – aktsiate hinnad võivad teinekord aasta sees mitmekümne protsendi võrra kõikuda. Hinnaliikumine on peamine emotsiooni allikas: kui hind tõuseb, siis justkui tahaks rohkem ja rohkem. Aga kui hinnad langevad, siis langusevalu on kordades suurem kui tõusurõõm. Tahaks siis koos teistega müüa!

Tegelikult aga peaks investor proovima turge vaadata emotsioonitult ja leppidagi sellega, et turud käituvad irratsionaalselt. Parem proovida seda hoopis enda kasuks tööle panna, kasutades kriise ostukohana.

6. Vanade trendide peegeldamine tulevikku

Vaadates investeerimist aastakümnete kaupa, joonistub välja justkui muster, et iga kümnendi lõpus eeldatakse, et kõik jätkub täpselt samamoodi nagu kümnel eelneval aastal.

Investorid arvavad, et tulevik on minevikuga sarnane! Vaadates aga põhjalikumalt, kuidas erinevad turusegmendid (toormed, väärismetallid, tehnoloogiasektor, arenguriigid, võlakirjad jms) muutuvad, siis joonistub välja hoopis vastupidine muster.

Asjad, mis tunduvad enesestmõistetavana, on turgudel tihti kõige petlikumad. Kõige raskema südamega tehtud investeeringud õnnestuvad enamasti kõige paremini ja vastupidi.

7. Odav vs. kallis – tahaks ikka odavaid asju!

Tihti on investoritel soov osta odavaid ettevõtteid ja müüa kalleid. Tegelikkuses osutub see aga petlikuks. Odavad ettevõtted on enamasti põhjusega odavad ja head ettevõtted on üldjuhul põhjusega kallid.

Head ettevõtted üllatavad sind oma majandustulemustega pea alati positiivselt, ületades ootusi. Halvad ettevõtted aga valmistavad sulle oma tulemustega pidevalt pettumust. Ettevõtteid juhivad erinevad inimesed. Otsi hästi juhitud ettevõtteid ja ära lase neist kergekäeliselt lahti. Head ettevõtted muutuvad igas kriisis nõrgemate arvelt tugevamaks ja tulevad raskustest tugevamana välja.

8. Hirmul on suured silmad

On tõestatud, et investorid tunnevad kaotusvalu ligi kolm korda tugevamalt kui võidurõõmu. Aktsiaturgude osas võib mõelda, et seal tehakse tipud siis, kui viimane ostja on oma ostu sooritanud, ja põhjad siis, kui viimane müüja oma müügiga ühele poole saanud.

On oluline teadvustada, et turu kõikumine on turgude loomulik osa, ning püüda mitte olla see investor, kes ostab eufoorias ja müüb paanikas.

9. Oma kodutöö ülehindamine

Eeskujuliku investorina pühendatakse tihtipeale palju tunde mõne kindla ettevõtte analüüsile ja uurimisele. Kuigi põhjalik analüüs on väga hea, siis tihtipeale võib pikk ja mahukas eeltöö ankurdada investori mõne ettevõtte külge ja tekitada silmaklapid turul toimuvate muudatuste suhtes. Investoril tekib eeldus, et ressursimahukas eeltöö peab saama premeeritud, ning enam ei märgata (või ei soovita märgata), et algsed andmed on muutunud ning samad argumendid enam ei kehti.

10. «Ma olen keskmisest parem investor» ehk soov turgu ajastada

Ola Svenssoni tehtud küsitluse tulemusena arvas 88 protsenti ameeriklastest, et nad on keskmisest paremad autojuhid. 800 000 keskkooliõpilase seas tehtud uuringus arvas vaid üks protsent õpilastest, et nende sotsiaalsed oskused on alla keskmise. Ülikoolide õppejõudude uuringus arvas aga 90 protsenti, et nad on keskmisest paremad õppejõud.

Meile on justkui sisse kodeeritud, et hindame enda võimeid üle. Turgudel ei ole see teisiti. Kui analüüsida keskmiste investorite tootlusi turgudel, siis turgu ajastada proovivate investorite tootlused on mitmeid kordi kehvemad kui pikaajalistel investoritel.

Ära lase emotsioonil endast võitu saada tipust ostes ja põhjas müües!

Märksõnad
Tagasi üles