Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

INTERVJUU ⟩ Peeter Koppel: minu jaoks on kõrge inflatsioon peavalu

Majandusanalüütik Peeter Koppel. FOTO: Mihkel Maripuu

SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel räägib intervjuus, kuidas kõrge inflatsioon on rahapaigutamise keeruliseks teinud.

Kui keskpank ei võitle inflatsiooniga, kas siis igaüks peaks ise vaatama, kuidas ostujõudu säilitada?

Mulle tundub, et siin on oluline suur pilt. Suur pilt on aga selline, et Euroopas paistab valik olevat inflatsiooniga võitlemisega kaasneva majandussurutise ja inflatsiooni vahel. Kumbki pole hea valik, kuid vast on surutise vältimine ikkagi tähtsam. Seega jah – igaüks on oma ostujõu säilitamise murega üksi.

Kas suurt negatiivse reaaltootluse eksperimenti nagu praegu maailmas toimub, on ka varasemalt ajaloost teada? Kuidas need lõppesid?

Eksperiment on kahtlemata mastaapne ning mulle tundub, et läheb kõige enam riimi sellega, mis toimus arenenud maailmas 70ndatel. Lõppes toonane pikem inflatsioonipuhang sellega, et raha ostujõud vähenes pikema perioodi jooksul ning «leidis» omale uue nö. tasakaalupunkti. Ma ei saa väita, et see praegu kindlasti sarnaselt peaks kulgema. Paralleelid on aga olemas.

Kuidas saab investor end inflatsiooni eest kaitsta? Kas selleks on imeportfell mis töötab igal ajal?

Imesid leiab aset ainult Buratino Lollidemaal ja krüptodega seonduvalt. Päris maailmas on imedega väga kitsas ning igal ajal töötavat imeportfelli pole olemas. Investor saab end kaitsta eelistades võimalikult suures ulatuses rahale ja veidigi pikematele võlakirjadele riskantseid varasid – aktsiaid, toormeid, kinnisvara, mitteavalike ettevõtete osalusi, jne. Mina leian, et ühel või teisel viisil võiks olla kõiki neid – või vähemalt enam-vähem kõiki.

Kas investorid võiks hoiustest ja võlakirjadest loobuda?

See sõltub riskitasemest. Kui inimene ikka riski selle traditsioonilises mõistes üldse ei talu, ei jää muud üle kui vaadata kontol olevat summat ning rahulduda sellega, et nominaalselt see ei vähene ning teeselda, et selle summaga seoses muid riske ei eksisteeri. Kui riskitaluvus on parem, siis mulle näib, et eelkirjeldatud varad on veidigi pikemas perspektiivis nö. alternatiivse akumulatsioonivahendina parem idee kui raha.

Võlakirjadega on aga üldse üks rist ja viletsus. Esiteks on tootlused madalad ning kõrgema inflatsiooniga keskkonnas lähevad üles ka nominaalintressid. Seega peab võlakirja hind keskkonnaga kohanema ja võlakirjaomanik võib endale kirja panna mahlase kapitalikahju. Heal juhul kohalikult turult saab midagi natuke ja väikest, mille tootlus on parimal juhul selline «enam-vähem».

Kui head kaitset pakuvad kõrge inflatsiooni tingimuses aktsiad? Kui jah, siis mis sektoreid vaadata?

Siin sõltubki vastus sellest, kas mõelda aktsiaid kui varaklassi või liikudes üldiselt üksikule vaadata tõesti ka sektorite tasandit. Rääkides aktsiatest kui üldisest varaklassist, siis on see kaitse ajalukku vaadates olnud talutav. Ühendriikides näiteks oli 1966-1982 keskmine inflatsioon aastas 6,8%. S&P500 keskmine aastatootlus oli samal ajal ka 6,8%. Reaaltootlus ümmargune null! Tasu volatiilsuse kannatamise eest oli aga ostujõu säilimine, mida raha hoides ei oleks saavutatud. Eri sektoreid vaadates on pilt muidugi parem. Nafta- ja gaasiettevõtted on näiteks ajalooliselt umbes 70% ajast inflatsioonile ära teinud.

Kas kinnisvara peab inflatsiooni närimisele vastu?

Ajalooliselt on pidanud küll. Veelgi enam – veidi on aidanud oma rikkust isegi kasvatada. USAs oli näiteks ainuüksi 70ndate aastate kumulatiivne inflatsioon 112%. Eluaseme mediaanhind tõusis sellel ajal 277%. Kinnisvarainstrumendid (REIT) on ajaloos suutnud samuti ligi 70% ajast suutnud inflatsioonile ära teha.

Kas kuld ja teised väärismetallid kaitsevad hästi tarbijahinnatõusu eest?

Kui ajalukku vaadata, siis jah. Samas peab siin olema teadlik sellest, et ka siin on üks konks. Nimelt, kui nominaalintressid kasvama hakkavad, võivad paljud turuosalised eelistada väärismetallidele näiteks riigivõlakirju, sest sealt saab ka rahavoogu, mida väärismetallidelt teatavasti ei saa. Seega pakutav kaitse võib tulla koos väärismetallide teatava volatiilsusega, mis ei pruugi investori närvidele hästi mõjuda. Samas enam-vähem rusikareegel on tõesti see, et negatiivsete reaalintressidega (nominaalintress miinus inflatsioon) kipuvad väärismetallid siiski toimima.

Kas sinu jaoks on kõrge inflatsiooni probleem või ehk hoopis võimalus?

Minu jaoks on see peavalu. Ütlen ausalt – minu töö oleks kordades lihtsam, kui rahal oleks mõõdukalt positiivsed reaalintressid, raha hind ja risk oleks omavahel lahutamatus abielus ning riskivaba tulumäär samuti kergelt plussmärgiga. Olukord, kus üha suurem kogus raha ajab üha suurema riskiga (standardhälbe mõistes) taga üha väiksemat tootlust, ei ole küll see keskkond, kus ma vabatahtlikult tahaks aega veeta. Aga peab.

Kas inimeste inflatsioonihirm mängib inflatsiooni tekkimisel rolli?

Eks ta teatud rolli ikka mängib. Inimestel on näiteks siinmail pankades rohkem raha kui kunagi varem. Ka ülejäänud arenenud maailmas on sunnitud kodusistumine tekitanud sääste, mida muidu ei oleks. Loomulikult hakkab see raha «sügelema», kui vaadatakse, et näiteks mingite kestvuskaupade hinnad muudkui tõusevad ja tõusevad. Ehk see raha tekitab täiendavat nõudlust olukorras, kus pakkumise poolel on tõrkeid ning annabki sellega oma panuse üldisesse hinnatõusu.

Tagasi üles
Back