Endine keskpankur: 51-aastane globaliseerumine võib olla vaikselt suremas

Romet Kreek
, majandusajakirjanik
Copy
Jerome Haegel peab globaliseerumise avapauguks USA presidendi Richard Nixoni teadet kullaakna sulgemisest, mis lasi õhku kogu senise rahandussüsteemi
Jerome Haegel peab globaliseerumise avapauguks USA presidendi Richard Nixoni teadet kullaakna sulgemisest, mis lasi õhku kogu senise rahandussüsteemi Foto: AP/Scanpix

Swiss Re peaökonomist Jerome Haegeli on viimasel ajal mõelnud palju 15. augustile 1971.

Haegeli meenutab, et sellel päeval katkestas USAs Westerni stiilis telešõu «Bonzana» ootamatult USA president Richard Nixon teleesinemine, kes teatas, et USA dollari seotus kullaga on läbi. Selle sammuga algas enam kui pool sajandit kestnud globaliseerumine, ujuvad valuutakursid, avanevad turud, kuid ka inflatsiooni alanemine, millest said alguse jutud inflatsiooni surmast.

Kuid nüüd on see ajastu lõppemas, ütles Haegeli, kes on töötanud ka Šveitsi keskpangas ja olnud IMFi juhatuses esindamas Šveitsi keskpanka.

«Oleme vaikselt kulgevas kriisis seoses toidu-, energia- ja tarneahelaprobleemidele,» rääkis ta Bloombergile antud intervjuus. «Käima läinud makromajandusliku režiimi muutuseks on tarvis kriisiaega.»

Ta soovis, et uus väljakasvav süsteem võiks endas kanda Bretton Woodsi vaimu. 1944. aastal lepiti Bretton Woodsi konverentsil 44 riigi poolt kokku sõjajärgne dollaristandard. See põhines USA kohustusel vahetada dollareid kullaks kursiga 35 dollarit untsist. Selle süsteemi lasi lõpuks Nixon õhku. Haegeli sõnul peab uus süsteem arvestama nii arenevate kui arenenud riikide vajadusi ja võimalusi.

Keskpankurid on Venemaa Ukrainasse tungimise järel sunnitud tegelema oma põhiülesandega, milleks on hinnastabiilsus. Nad peavad aga ümber vaatama 15 aastat kestnud finantsvarade inflatsiooni soodustanud poliitikad ja tegelema rohkem reaalmajanduse probleemidega nagu kapitalimahutused infrastruktuuri.

Swiss Re prognoosib konsensusest suuremat hinnatõusu ja madalamat majanduskasvu. USAs peaks inflatsioon rahunema alles järgmisel aastakümnel umbes kolmel protsendil.

See tähendab inflatsioonilist majandussurutist, kus kõrged hinnad löövad majanduskasvu kogu maailmas ja seda isegi siis, kui see ei meenuta 1970ndate stagflatsiooni. Ta näeb USAs pigem vaikset majanduslangust, kuid palju suuremat lööki Euroopas, kus maagaas on kallinenud umbes kümme korda üle tavataseme.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles